Sõjaväelase vaimne tervis ei saa olla tabu

Teisalt aga ei ole Eesti kultuuriruumis endastmõistetav psühholoogi abi kasutamine. USAs on psühholoogi juures käimine sama tavaline kui hambaarsti või juuksuri külastus. Meil tähendab see endale ise hullu sildi kaelariputamist. Sel põhjusel on psüühikahäired aladiagnoositud, enamasti otsitakse võimalust omal käel seisundit normaalseks kruttida.

Mehed ei nuta?

Kaitsevägi edastab valdavalt suhtumist, et psühholoog on nõrkadele ja sõjaväelane peidab oma mured või leevendab neid omal käel. Näitena võtab valitseva mentaliteedi perfektse põimlausega kokku teavitusohvitser Hannes Võrno. „Eesti sõdurid, erinevalt suurriigi meestest, ei torma pärast missioonil käimist psühholoogi ukse taha ega vaja nõustamist. Ega me ühiskond ka vaja talutatavat sõdurit. /---/ Tõenäoliselt puudutab missioonijärgne stress kriisikoldest naasnud meeste lähedasi, abikaasat ja ema.“ (PM 24.05.2014). Kohanemisraskused ja stressihäire segi ajanud, leiab Võrno ekslikult, et vaimselt on häiritud pere, mitte sõjamees ise.

Kaitsevägi saatis Äripäevas avaldatud Rivo Ekbaumi traagilist lugu käsitlevasse raadiosaatesse sotsiaaltööharidusega Andres Siplase. Tulemus sai sama, kui ravikonsiiliumi koosolekule läheks arsti asemel sanitar. Ravi tulemuslikkuses on osa ka sanitaril, aga väike. Võhikluse tipuks oli jutt USA “psühhiatiliseeritusest”. Sotsiaaltöötajana rääkis Siplane eelkõige perede toetamisest, kuid see võib vähemasti kaudselt probleemide ilmnemisel vastutuse nende lahendamise eest peredele veeretada. Viimase suitsiidi puhul veeretati aga otse. Õigustatud on küsida, kas kaitsevägi ei peaks siiski eelkõige tegelema oma meeste hoidmise, nende tervise ja töövõime säilitamisega – ja alles siis peredega.

Kaitseväe juhataja Riho Terras teab, mis viis Ekbaumi enesetapuni, ja lisab, et suitsiidist ei räägita. Tema peamine argument on sotsioloogia ajaloost pärit  käitumismustri “nakkavus”: meedia kaudu tekitatav eeskuju, mis aga ei ole tõsikindlalt tõendatud. Seisukoht, et rääkimine teeb asju halvemaks, on psühholoogile arusaamatu. Nii tundub, et kaitsevägi mitte ei lahenda probleeme, vaid hävitab need. Hävitamiseks sobivad eitamine, sõnumitooja devalveerime ja ründamine, enda disantseerimine.

Terras tunnistas, ta ei oska suitsiidide vältimiseks midagi teha. Ta ei peagi oskama, tema kompetents on mujal. Küll aga võiks ta juhina oma mehi austada ja nendes teemades, milles tal endal pädevus puudub, usaldada erialainimesi. Enesetapuriski suurendavate tegurite hulka tuleb vähendada, suitsiidiinfo blokeerimine maine hoidmise eesmärgil annab soovitule vastupidise tulemuse.

Kaotatud elud

Veteranide kaotsiminek peegeldab kaitseväe üleolevat suhtumist probleemisse. Meil ei ole nende kohta statistikatki, uuringutest rääkimata. Kaitsevägi suudab küll loendada oma tuukrite ujumispükse ja printereid riita laduda, aga inimeste üle arvestuse pidamine tundub üle jõu käivat. Kuigi 2700 inimesega andmebaasi haldamisega saab e-riigis hakkama linnaosa sotsiaalhoolekandeosakondki.

Kaitseväes domineerib hierarhia, mis tähendab muu hulgas, et ülemuste hoiakud ja seisukohad võetakse kriitikavabalt omaks. Seetõttu ei muutu midagi enne, kui juhid oma seisukohti muudavad ja muutust ka välja näitavad.

Kaitseväelaste tervis, kaotatud või kortsus elud on hind, mida maksame, kui kuulutame suitsiidi tabuks, peame autoriteediks huvilise asjatundlikkuse tasemel teadmist, häbimärgistame psühholoogi juures käimist ja nõuame, et sõjas käinud meeste psüühilistest probleemidest ei räägitaks avalikult. Kaitseväelaste vaimse tervise eest hoolitsemine on kindlasti kaitseväe kohustus, millest kõrvalehoidmist ei õigusta miski.